Sugu: Naine
Vanus: 21
Töö: Kaks
Eraelu: Võibolla
Raha: Pole
Pahed: Ikka suitsetan

Esmaspäev ja peaaegu pime on. Sõidan tööle. Külmetan selles veneaegses ja kolisevas trollibussis. Kõik külmetavad tegelikult. Ma ei saa aru, miks need ikka veel kasutuses on. Nende peale ei saa üldse ju loota. Need sarved voolavad iga minuti tagant sealt liinidelt maha, käsipuudel on mingi saja aastase inimese köha, põrandas augud ja tagumise rea kolmandal istmel magab eluheidik. Või elupõletaja. Vahet ei ole. Luuser on ta niikuinii. Ja üldse, kuhu need inimesed küll kõik lähevad. Ma tahaks nii nende juurde minna ja küsida. "Tere! Vabandage, kust te tulete ja kuhu minek?" Mu süda oleks nii rahul. Uudishimu on painav. Umbes sama painav kui sa tahad midagi osta aga sul ei ole raha. Ja sa ei saa seda. Kui sul raha oleks siis saaksid. Kui trollibussis julgust oleks, siis saaks ka võibolla teada. Võibolla saaks peksa. Või nuga. Kurat neid kodanikke teab. Nad ei hooli.

Kõnnin õues. Jälle kurat, nii külm on. Varbaid ei tunne aga suits mekib hästi. Ma tean, et see on viimane suits järgneva viie tunni jooksul. Seisan, suitsetan, näpud ei jäätu, sest mul on kindad käes, pleierist tuleb "rockin' around christmas tree". Jõulumeeleolu. Jee. Kommenteerin mõttes mööduvaid inimesi. Hahaha. See on üks huvitavamaid ajaviiteid üksi olles. Mingi 50 aastane suurte kompsudega naine räägib telefoniga. Tal on suur hall vatijope, karupüksid, läkiläki peas ja käed paljad. Issand , kas tal külm ei ole. Vihaste zestidega räägib telefoniga edasi. Uudishimu tuleb jälle. Tahan ka teada. Suits hakkab otsa saama. Süda on natuke paha. Aega on, et veel üks teha. See on nii, et kui on ette teada, et pikka aega ei saa suitsetada siis on targem kaks tükki järjest teha. See ei muuda midagi paremaks. Süda läheb pahaks aga aju sisendab kehale, et peab tegema. Keha ei taha. Keha annab märku, et loll Marilyn aitab. Aju surub veel rohkem peale. Seisan keskuse ees, kuulates mingit järgmist jõululaulu ja üritan endaga kompromissile jõuda. Aeg tiksub. Kurat, tööle hiljaks ei taha jääda. Sellest telefoniga rääkivast naisest mul on pohhui. Mõtlen, now or never. Võtan suitsupaki...zippo...panen suitsu suhu. Keha annab aistingu, et mul hakkab paha. Mõtlen, et usaldaks.... . Aju võitis. Süütan sigareti. Kurat. Nojah. Pohhui siis. Varbaid vapsee ei tunne. Inimesed voorivad mööda. Kingikotid, kinkepaberid, kingikarbid, kingi...kingi...Vanaemad, lapsed, onud, tädid, tütred, pojad, õed, vennad, vennanaised, mehed, täditütred, sõbrannad. Kõik ootavad. Ei. Keegi ei oota tegelikult. See sundlus. Pealesurutud kohustus. Fakk. Kui kommertsiks ja materialistlikuks need jõulud on läinud. Nõme. Keegi ei tundu väga õnnelik. Tõmban mahvi, mul on paha. Loll olen ikka küll. Kaks tüdrukut mööduvad. Puhun suitsy kogemata nende peale. Neid ei koti. Aga olen enda peale pahane, kui ebaviisakas ikka. Mõistan, et pahandan iseenda peale päris tihti. Ei ole ideaalne inimene. Huh. Olen rahul. Mp3-st tuleb Sepo Seemanni Raadioturg. Osta kirvepakk. Perso torso motor tiger super fatblokker 2000 kirvepakk. Hahahahah. Pursatan omaette naerma. Mulle meeldib südamest naerda. Maailm muutub hetkega ilusamaks. Mingi vana papi on seisma jäänud ja jõllitab mind. Ma naeratan talle suurelt. Viskan koni maha. Tõrelen endaga jälle. Kuulan raadioturgu ja naeran. Pohhui, mis teised arvavad. Mul on lahe. Vaatan kella, okou. 5 min aega. Loll suits. Poleks vaja olnud. Kahetsen. Siis enam ei kahetse, sest see tundub otstarbetu. Mitte kuhugi jõudev energiakulu ainult. Sellest ma ei õpi ka niikuinii midagi. Las minna.

Töö läbi. Mitte mingit emotsiooni. Tuimalt kõnnin trolli peale jälle. Uus troll. Skoor. Hea olla. Mulle meeldib, kui väikesed asjad toovad rahuolu. Naeratan omaette. Üldse ma naeratan omaette väga tihti. Kuidagi hea ja soe tunne tuleb. Kõik on mossis Ja mina ei taha nende moodi olla. Vaatan Kaarli kirikut. Silme ette tuleb väike film, kui ma Kreekas olin ja unistasin, et tahaks Tallinnas olla ja ringi sõita ja elada ja vaadata linna ja olla ühiskond ja kõndida inimeste seas ja kiirustada kuhugi ja olla. Praegusel hetkel on mul kõik see olemas. Rohkemgi veel. Panen mp 3 mängijast Dj Whirl'i "streets at night" laulma, meenutan seda viru keskuse tunnelis tehtud videot. Naeratan. Praegu ongi streets at night. Ja mina olen kohal. Jälle skoor. Mul on ilus olla. Kodu ootab.

67 ei tule. Näh. Ma eriti ei heitu. Päev on otsas. Ja see läheb kiiresti. Okei. Külm hakkab. Narrin saatust ja teen suitsu. Tavaliselt on ju nii, et kohe kui süüdatud saad selle pulga siis buss tuleb. Ja läheb raisku. Kimun ja põrnitsen, kas TAK tuleb juba. Kuskilt ei paista. Noh, saatus? Halloo? Suva. Hakkan inimesi vaatama jälle. Mingil tibil on kõht paljas. Prrrrrr. Ilu eest ma nii palju ka ei maksaks. Mul on täna mantel. Vahest on mul ka kõht paljas, aga mitte nii palju. Läpakakkottidega tõmmud poisid kõnnivad mööda. Nad ei ole vist eestlased. Üks komistab ja kukub. Haha nii kahju. Muigan omaette. Tema ei muiga. Mind see ei puuduta. vaatan mujale. Oh, Solaris. Mõtlen, et on ikka uhke ja fääncy toode. Ja sinna see mõte jääbki. Kõik. Peas tekkis tühjus ja bussi ei tule. Inimesi koguenb juurde. Ahhaa, konkurents. Ma pean saama istuma. Terve päev jalgadel olnud. Minu põlved ka kuluvad. Ja kui ma istun siis ma naudin seda muusikat rohkem, mille on endale pleierisse installinud. Põhjust ei oska öelda. Aga nii on. istudes saan tervenisti muusikale pühenduda. Seistes pean ümbrust turvama. Kas buss äkkipidurdab, kas mingi Masha hakkab mulle otsa vajuma, kas mul on taskud-lukud-kotid kinni, kilekott soonib randmesse, kas mingi inimene on imelik, keda tuleb hakata mõtetes analüüsima. Novot ja katsu sa siis nüüd muusikale pühenduda. Sellised olukorrad on raisku läinud reisid. Sellepärast ma valingi kohe alguses bussipeatuses välja strateegilise positsiooni, et kindlustada pool-nauditav reis. Vähemalt musikaalselt. Buss tuleb. Ma armastan neid vigaseid pensionäre, kes hetkega muutuvad olümpia sportlasteks. Muigan jälle. Ma ei jookseks politsei eest ka nii kiiresti ära, kui nemad bussipeale. See on võimuvõitlus. Olelusvõitlus? Vahet ei ole. Meeletu konkurents ja vägivald igatahes. Liigun vaikselt ukse juurde, ma tean, et mu küünarnukid ei vea mind alt, sellepärast ma ei kiirusta. Mingi väga kogukas daam oma hiiglasliku dubljonkaga üritab mind lömastada. Maha trampida. Hävitada. Tema ka ei hooli. Minu jaoks mitte midagi uut. Ühistransport on meie ühine sport. Selles boksiringis ma ei kaota. Mitte täna. Ma olen pisike ja väle. Enne kui väljavalitud kõige puhtamale (mitte puhtale) istmele maandudes teen selle proua poole slow-motion tagasivaate. Ta vägistab seal teisi võõraid. Ta on juba kaotanud. Kui sa bussi astudes esimese viie sekundiga ei reageeri, oled kaotanud. Ise oled süüdi. Liiga nõrk. Allaandja. Vedel. Mina istun ja mul on mugav. Kuulan lugu "frosty the snowman" Jackson 5 esituses. Tuleb hea tuju. Buss hakkas liikuma. Dubljonka-bitch seisab püsti. Nägu on mossis ja vuntsid kasvavad. Naeran ta üle. Ta on selle ära teeninud. Naudin oma laulu. Analüüsin päeva. Lund sajab. Noh, tegelikult on kõik ju ilus. Ei leia ühtegi põhjust, miks peaks virisema. Ei virise ka.

Kodu. Jess. Jäin ellu. Meel on hea ja kõht on tühi. Vaatan külmkappi. Mõistus ütleb, et ära söö nii õhtul. Tee teed. Okei 1 võileib ka võibolla. VÕIBOLLA! Ei koti. Näljaga on ka see lugu, et automaatselt blokeerin kõik mõistlikud teadvustused juba eos ära. Ma tean, et teen iseendale liiga. Nälg nullib kõik mõtted tagajärgedest. See on nagu transs. Maailm kaob. On ainult toit. Söök. Nauding. Ma tean, et ma hiljem kahetsen. Moment on the lips, forever on the hips. Aga pohhui. Savi. Suva. Kõht on tühi. Isu on. Püüan mingeid tervislikuimaid valikuid teha. See katse läheb nüüd küll kindlasti lörri. Iga päev kusjuures. 5 võileiba, jogurtit, juustupulkasid, veel vorsti, amps sülti, juust majoneesiga, shokolaadi, amps ettejuhtuvast palast külmkapis. Kõht on punnis. Tundun endale patune. Mõttes valetan endale peas, et toitaineid on vaja ja see paneb küüned ja juuksed ja kõik kasvama. See kõik oli tervislik. Täpselt selsamal hetkel tunnen metsikut kahetusts. Kahetsen, kahetsen, kahetsen, miks ma nii tegin, kahetsen, vihkan ennast, kahetsen, kahetsen. Olen enda peale solvunud ja vihane. Vahest tahaks nutta ka. Teen endaga mingeid kokkuleppeid järgmiseks söögikorraks. Jälle ma tean juba ette, et see ei toimi. See on mõttetu ja enesepetmine. Kahetsen veel tuhat korda. Ja nii iga päev. Mul on vist söömishäired. Nojah. Pohhui?

--

Ei tea, mis päev on. Kahe töökoha kõrval ei jõua jälgida. Muid kohustusi peale töö ei ole, mille pärast päevi lugeda. Peaasi, et homme õigel ajal tööle minna. See loeb. Sõpradega tahaks tsillida. Aga ma ei tea, mis päeval. Kas sellel on vahet? Ahjaa, neil on nädalavahetused. Mul ei ole. Mul on üks suur lõppematu rida esmaspäevasid. Lepin sellega. Korrutan endale, et kõik on hea ja tuleb hinnata seda, mis on. Hindan natuke aega. Ei rahuldu. Imelik. Hindan veel. Naeratan. Okei. Hinnatud. Kõik ongi hästi. Päris lahe. Ignoreerin neid auke ja konarusi selles analüüsis. Teadvustan, tahan muuta. Lükkan edasi. Teem. Asjadega tuleb kohe alustada, muidu jäävadki tegemata. Eieii, "milleks lükata asju homsesse, kui neid saab teha ka ülehomme", vot see mulle meeldib. Palju parem. Tegutsen nii. Hahaha. Olen jube uhke enda üle, et ma vahest looder olen. Sisemiste konfliktidega pole kiiret. Kuskile pole kiire. Tark ei torma.

--

Telefon heliseb. Oh. Mul on sõpru. Number. Hmm. Kes see võiks küll olla. "Hallo, Marilyn kuuleb ". "Tsau, Janar olen". For Christ sake. Ma ei taha temaga tegemist teha. Vahest mul on pohhui ja ma olen pooleldi nõus kino tegema. Aga see ei lõpe kunagi kino tegemisega. Kõik läheb halvasti. Kõik on läinud juba halvasti. Sellest on tekkinud korvamatu kahjuga mälestused. Kuigi tahaks teada, millega on inimene tegelenud. Mida teinud, mida mitte teinud. Aga ei. Eieieiei. Telefon heliseb uuesti. Tema. Valetan midagi. Sest tõest ta ei saa aru. Panen telefoni käest. Tunnen nagu oleks vaevast lahti saanud. Sitast. Ma olen nüüd puhas. Tahaks midagi head. Nagu preemiaks. Aga ei. See kahetsustunne hakkab head tunnet nullima pärast. Jätan vahele. Aga kui kauaks...?

--

Tulen jälle töölt. Tahan Prismasse minna. Jogurtit on vist vaja, mingeid helbeid ka..mm...äää...ahjaa. Cd toorikut ka. Hakkan juba poodi minema. Pööran kannapealt ringi. Mitte veel. Enne lähen teen ühe suitsu. Ei, ma ei jõua 10 minutit kannatada. Kindlasti mitte. Loll füüsiline vajadus. 10 MINUTIT!!!! See on ainult hetk. Appi, kui nõrk ma olen. Pahandan enda peale jälle. Siis lepin ära. Pahaseks ei tohi jääda. See lükkab hea ja halva tasakaalu paigast ära. Siis on kuri karjas. Kurjasid ei armasta keegi. Eneseanalüüs tehtud, check. Keskus on nii tühi. Nojah, kell on kümme läbi ka juba. Viimased inimesed saalivad Prismas. Kassad on tühjad... . Mina teen suitsu. Karge õhk üritab mu ninasõõrmeid jäätada. Hingan suu kaudu. Hakkan köhima. Päh. Bussipeatuses ootavad inimesed vaatavad mu poole. Mul on suva. Panen suitsu põlema sellest zippost, mis ma leidsin vanalinnast. Lume sees oli. Selline kulunud ja pruun K-klassi oma. Nice. Esimene kopsutäis. Mmm. Vaatan taevasse. Nii ilusad tähed. Annan loodusele plusspunkte. Mingi tüdruk läheneb minu suunas. Kuskil 17 aastane umbes, sulejope, sorakil blondid õhukesed õlani juuksed, ketsid. Tundub vabameelne. Okei. Las tulla. "Vabandage, kas Teil suitsu on pakkuda?". Soo soo. Mul ei ole kunagi kahju. Annan. Ütlen "Aga jää mulle seltsiks natuke". Ta jääbki. Oh, lahe. Nii lihtne. Skoor. Suht pealiskaudne easy chat. Ta keelekasutus on natuke labane ja ropp. Inetu nii noore tüdruku kohta. Aga, kes mina olen, et teda kritiseerida. Tuleb välja, et Eesti on väike. Kõik teavad kõiki. Tüüpiline. Jõuan veel vahepeal enda mõtteid ka mõelda. Aga need on mingid segased ja ebaolulised. Suits sai otsa. Tahaks nüüd minna. Ta veel suitsetab oma paljaste kätega. Mõtlen, et tal on külm. Mul hakkab ka. Näen ta selja tagant möödumas ilusat meest. Vaatan järele. Nice. Selle tsiki sõbrad tulevad. Selline noorte grupp. Stiilis oleme-täiega-lahedad-ja-jõlgume-ringi-teeme-palju-suitsu-ja-meist-ei-saa-tulevikus-keegi. Kahju. Tutvustan ennast: " Tere, mina olen suvaline inimene tänavalt ja tahtsin korraks juttu rääkida ja ma lähen nüüd Prismasse". Üks noormees astub ette, tutvustab ennast ja kallistab. Mh, kui avatud. Armas. Kallistan vastu. Tugevalt, mitte nagu sült. Tugev kallistus on siiras. Ja soe. Väike asi, mis määrab palju. Naeratan oma mõtete peale. Paar sõna mingit vahetut loba ja liigun juba Prisma poole. Oota, mis ma pidingi ostma? Pagan. Seisan keset inimtühja poesaali ja meenutan. Teised mõtted segavad vahele. /.../

--

Mul on igav. Ma olen kodus. Tööle minekuni on aega paar tundi. Tahaks midagi teha. Aeg on limiteeritud. Hakkan sööma hoopis. Neetud. JÄLLE. Poole söömise pealt lähen teen suitsu. Siis kaob isu ära. Joon kohvi edasi. Kohvi on hea. Üldse kõik mürgid on head. Täiesti ebaaus. Pohhui, kelle suhtes. Ikka on ebaaus. Keegi võiks külla tulla, võiks ise kellegile külla minna. Ma ei tee selle nimel mitte midagi. Vihastan enda peale, et ma nii loll olen. Lepin ära ja ikka söön. Feil. Ei tea, mis Till teeb. Tööl on nagunii. Kell on kaks päeval. Mis päev täna on? Esmaspäev vä? Ei tea. Ei koti. Kas ma tahan täna Tilliga tsillida? Ma ei tea. Miks ma kahtlen? Sellele küsimusele ma vastust ei leia aga siiski, nii mõndagi järeldan. Asi pole õige. Lihtne. Kehitan õlgu ja lihtsalt viibin edasi.

--

Tööl läks kauem. Jään klubisse tööle hiljaks. Keegi ei pahanda ja ma pole ainus. See ei lohuta mind eriti, sest mul on vähem aega et ettevalmistusi teha ju. Riiete vahetus, meigi värskendus, juuksed viskan hooletult hobusesabasse. Näpistan end põsesarnast, siis jääb põskedele ilus ja loomulik puna. Silmaalused on sinised ja kottis ja mul on külm. Kergitan oma musta triiksärgi kaelust, viskan pilgu peeglisse. Näen räsitud välja. Ma ei meeldi endale. Kahju. Tahaks sõpradega monopoli mängida. Aga see mõte oli nüüd küll liiast. Tahaks sauna. Näh, Marilyn, lõpeta. Olen hajameelselt kilekotti liiga palju sidruneid pannud. Manan näole sellise silmipööritava ilme ja vahetan osad sidrunid laimide vastu. Check. Prügikotid-check, rätikud-check, piim-check, piparmünt-check, mis veel...ää...salfad-check, kõrred-check. Jää viin pärast. Keegi on siin toas suitsetanud. Aga selles toas on soe. Klubi on külm. Lemmikmeest täna ei ole tööl. Nojah. Rahvast hakkab tulema. Mõtlen igaühele taustaloo välja. See mees on üksi, tuli naisi vahtima. See paar on purjus, liibuvad tantsuplatsil üksteise vastu, lähevad koju, teevad rahmaka ära ja on rahul, et üks kordki said koos väljas käidud. Neil ei tule tüli. Need kaks tsikki on juba kodus ennast täis joonud, näevad eriti väljakutsuvad välja. Liiga palju meiki, imal ja magus lõhn, mis ajab südame pahaks. Punane huulepulk hammastel laiali. Fuh. Tõenäoliselt lõpetavad mingite võõraste meesetga jumal-teab-kus. Mind see ei huvita. Järgmised. Hmm. Kaks tsikki ja kutt. Ma ei kanna kodus ka nii igavaid riideid. Kuivikud. Kutt üritab nagu puusi liigutada muusika taktis. Paneb mööda. Näeb tobe välja. Naeran. Korjan tühja klaasi ära ja patrullin edasi. Tahaks kohvi. Aga ei saa. Lähen räägin töökaaslasega juttu. Ta teeb mulle punasest salfast mingi lipsu patsi külge. Väike vürts ei tee paha. Kõik passivad. Tondid. Pidutsege! Kell on kolm öösel. Inimesed on purjus. Ma jõuga raiun neist läbi. Siin ma ei karda jõudu kasutada. Ma olen päris julm vahest. Mida nad siis töllerdavad ja munevad ees. 5 minutit on mööda läinud. Jepjep. Lähen teen suitsu. Seal on külm. Higised inimesed on klubi soojaks joonud ja tantsinud. Cool. Mingi vend tuleb mu juurde, raputab patsist ja karjub, et tema on hunt ja mina olen jänes. Ja nii mitu korda. Hahahaa. Vahva. Tubli oled, saad 10 punkti. Tegelikult mul on igav. Naeratan, pühin baarileti ja jalutan inimeste vahele.

--

Mul on pohmakas. Eile sai võetud. Pealejook sai ka otsa ja kurgivedelik andis ennast parimast küljest maitsta. Soolane ja mõnus. Sashlõkimarinaad on samuti eriti toimiv pealejook. Neid võikski kohe müüa nii pudelis. Klientuuri neile vist väga poleks aga mina ostaks once in a while. Turult lahtiselt saaks võibolla sebida. Misasja, mis ideed. Lõpp.
Just jõudsin koju ja pean kohe kesklinna minema. Ma saan lõhna. Oma unistuste lõhna hea diiliga. Ausalt, ma ei viitsi ennast liigutada. Mõtlen kähku paar sammu ette, kuidas ma juba kodus tagasi olen ja hea olla. Ette mõelda on hea, sest aeg möödub nii või naa. Miks mitte seda otstarbekalt ära kasutada. Laisk võib ka olla, aga siis kui selleks on vajadust ja antud hetkel see on sünnis. Kui laiskuse pärast tekivad negatiivsed tagajärjed, siis tuleb seda meeldivat harjumust õige pisut reguleerida. Või mitte. Kõik teevad nagunii, kuidas ise tahavad. Mul on ka siis savi. Suure vaevaga kütan endale jope selga, valge tutimüsti pähe, kõige libedama tallaga sappad ja hopsassaa. Minek. Ostan putkast uue paki suitsu. Eilsest on kopsud veel valusad. See tunne ei ole üldse hea. Nagu valus on. Ikka tõmban suitsu edasi. Mõtlen, et miks ma teen endale nii? Kõik on negatiivne. Raha kulu, kahjulikkus, hais, valu, vaatepilt. See on kole ja paha ja halb. Ma lõpetan analüüsi, sest tunnen et mõtted hakkavad kokku jooksma. Pea ei ole hetkel väga analüüsi ja mõttevõimeline. Vist hakkas valutama ka. Pljät. Raisk. Buss tule kiiresti.

--

Seisan jälle tavapäraselt Estonia bussipeatuses. Inimesed kiirustavad kuhugi. Osad seisavad ja külmetavad. Kõik sõltub ühistranspordist. Üldjuhul teevad inimesed ise valikuid, kellega ja millega nad arvestada tahavad. Ja kui palju. Ümber võib ka mõelda. Ühistransport ei anna seda valikut. Selle nimi on sundarvestus. Ja niimoodi talvel me kõik ka sundkülmetame, sundootame, sundjookseme ja sundsõidame.
No igatahes. Vaatan jälle seda Solarist. Suurel ekraanil vilgub erkroosa reklaam. SINU ATSROLOOGILINE SAATUS või misiganes. Ei tekita minus mingit usku. Kuidas saab kõigil maailma inimestel ühesugune tulevik olla. Kõik need horoskoobid ja tähetede seisud on puhas meelelahutus ja rahaline kasum. Oma edukuse ja tuleviku korraldame iseenda tegudega või tegematajätmistega. Mitte keegi teine ei saa teada ja arvata, mis toimub iga indiviidi peas ja unistustes ning kuhu pürgida soovib. Iseenda südamelt ja soovidelt on palju informatiivsem lugeda tõenäolist tulevikku kui kellegi kolmanda kirjutatud arvamusi. Buss tuleb ja mõtted lõpevad.

--



Häbi. Süütunne. Kahetsus.

--

TERE EURO! Ei ole meie raha nagu nad väidavad. Ainuke asi, mis Eestiga seostub on see kontuur-regio kaart seal mündi tagaküljel. Ja kõik. Loomulikult ma saan aru, et me oleme eurotsoonis ja vastame tublisti kriteeriumitele, et käibele võtta võimas valuuta aga siiski...meie raha on ikka Koidula. Või siis lihtsalt ei oska kuidagi harjuda. Terves riigis ühtäkki raha vahetub. Kuidas nii saab? Nii ületamatu tunne on see, et kukrus on nii eurod ja kroonid ja sul on võimalus valida kummaga maksad. Või maksad mõlemaga kokku hoopiski. Kas selle nimi on "once in a lifetime opportunity"? Kas seda saavad kõik kogeda? Kas seda peaks hindama? Või lihtsalt kehitada õlgu ja lasta minna...tulla. Olla ja jääda.

--

Olen tööl. Taban ennast jälle naljakatelt mõtetelt. Tundun ikka jube bitch, et ma olen ainult raha peal väljas kui seal käin. Okei. Tegelikult on seal lahe. Aga põhimõte on sama. Siis tuleb meelde, et terve ühiskond on bitch. Iga jumala päev. Öösel ka. Raha ja raha ja raha ainult. Meil on spetsialistid. Miks? Neil on vaja raha teha. Meil on arstid. Miks? Et lastele süüa osta ja raha teha. Kogu maailm on ainult üks suur kasumit tegev moodul. Sain vastuse ja päev on korras. Check.

--

"Tere! Kas ma räägin Marilyn Uleksiniga?"
"Jaa...?"
"Helistan Teile Ida-politsei prefektuurist"

--

Juba pikka aega on mind kummitanud küsimus "Miks vanade inimeste parfüümid lõhnavad nagu putukamürk?" . Kas see käib ajaga kaasas, kas varem ei olnud Kutšisid ja toltsekabaanasid ja versatšesid, kas asi on rahas või lihtsalt kaugehõnguline ohumärk hoiatamaks, et tulekul on.... vahet pole, kes. Hoia eemale.

--

Pühapäev on. Minu jaoks erakordne, kui see on kohustustevaba. Aga ma istun siin oma voodis, nägu on veel hommikune kell pool 3 päeval. Juuksed on padjal aelemisest sassis ja keha toidab kolmas tass kohvi. Klappidest kostavad isamaalised laulud ja väljas sajab vihma. Mul oli terve eelmine nädal puhkus. Jess. Ja sadas vihma Böö. Kurb aga ma ei ole kurb tegelt. Ma sain kätte oma emotsioonid, trippimised, natuke rummi, beebiõli oma kehale ja head seltskonda. See ongi ju eesmärk? Ilm ei tee sinu elu, sina ise teed. Aga ma tahaks rohkem teha. Veel ja veel ja veel. Ma tahan palju asju ja kohe. Ma olen kunagi enda horoskoobist lugenud, et ideid ja soove on tohutult, mida teostada. Aga kärsitus võib neid hajutada ja siis nad step by step jäävadki sinnapaika. Reaalne teema. Nii on juhtunud, juhtub praegu ja juhtub ka edaspidi. Jälle elu on enda kätes. Kuid peas võiks veits kauem olla...

--

Tulen töölt. Suvi on ja õues on veel valge. Kell 10 õhtul tundub nagu kell 6 päeval. Mul hakkas parem. Loodusel on ikka mõju. Amazing. Energiat isegi on. Prisma toidukott soonib randmesse. Sain palka ja ostsin head süüa. Tõenäoliselt on seal liha, ahjuõuna jogurtit ja nätsu. Panen koti maha, ohkan korraks ja registreerim ümbrust. Mõtteid üldse ei tule ja muusikat ka ei viitsi kuulata, niisiis kuulan maailma... tühjus. Maailm ei ole kunagi tühi tegelikult. Kui keegi seda väidab, siis järelikult ta ise näeb nii. Shortsighted people ja igavad ka. Korraks luban endale igava inimese rolli. Vaheldust peab ka saama. Vahet ei ole kas see vaheldus on negatiivsem või positiivsem, sest see ei määra eesmärgi mõtet. Mõtlen "mnjaa" ja troll tuleb. Suht tuim nagu. Pilk eksleb sihitult inimestel, mööduval, taeval, ühel bussipeatuses magaval pomshikul ja ületee jooksval koeral. Mis on koera eesmärk? Kuhu ta jookseb? Miks ta jooksma peab? Kas tal on kiire? Koer ei tea kellaaegu ju. Koeral ei ole kohustusi ka. Kas ta enne ka jooksis kui teed ületama hakkas? Kas koer arvab, et ta on ilus? Või miks ta koer peab olema? Kas ta kunagi tagasi ka tuleb? Kas ta teab, et see on Tõnismägi? Kas ta teab, et mina temast nii palju mõtlen... Ma olen vist peast sooda. Nonii, see tähendab, et vaimu on vaja virgastada. Oi, pean maha minema. Jäin nii mõttesse, et ei pandki tähele. Reageerin nii kiirelt et toidukotid, õlakotid kõik rapsides lendlevad ja astun mahaminnes kõrvaklapi peale ka veel takkaotsa. Not so good. Mingi seltskond jäi mind passima, pff. Savi tegelt. Jään jälle järgmist bussi sundootama. Kõht on liiga tühi et suitsu teha.

Kõrvaklapid, helkurvest, jalgratas, päikeseloojang ja jahe tuul. Ma olen rattaga pirital. Üksinda. Kihutan väga kiiresti. Mul ei ole lõpp-punkti aga ma kiirustan metsikult. Ma panen enda keha tööle rohkem ja rohkem. Ma näen oma võimeid, ja näen natuke rohkem... uskumatu, kuidas see mehhanism suudab ainult mõttejõul töötada. Järeldan omaette, et keha on tegelikult väga võimas instrument ja mida sellega suudaks veel korda saata. Mingi aisting hakkas tööle, mul on vajadus. Kui lihtne, mul on joogijanu. Ei pidanudki kaua mõistatama. Teen iseendaga koostööd ja peatun joogipausiks. Kell on pool 1 öösel, kaanin kodust võetud kraanivett, hingeldan ja higistan ja olen õnnelik, sest vajasin sporti. Üksik rulluisutaja vuhab minust mööda ja ma näen, et ka tema vajas seda. Võibolla rohkem inimesi vajavad seda aga nad ei saa ise aru. Nad ei oska või ei taha oma keha lugeda. Või ei viitsi. Ja siis on kõik paha paha. Ainult vinguks, et kõik on perses. Mis te arvate inimesed, kes need asjad sinna perse lasi!? Ise nad ei lähe kuhugi. Mõelge natuke. Ja küsige uuesti. Oh man, hakkan vist enda peas mingeid konflikte leiutama. Bljä. Ratta selga ja kiiruserekordeid püstitama. Öösel on teed nii tühjad ja ei ole kedagi ees töllerdamas, kes kogu naudingu iseenesest teadmata ära rikuks. Nad ei tea seda, aga jube tüütu on. Kodu paistab. Hingeldan veel dushi allgi. See oli kaiff. Külm vesi voolab solinal mööda kinniseid silmi ja mul on skoor. Praegu olen iseenda parim sõber, kaaslane ja koostööpartner.

--